Kärjekaanetis
Kärjekaanetis
26.02.2014
Kuidas valmib kärjekaanetis ja miks see kasulik on?
Mesilased korjavad õitelt nektari ja teevad sellest meeraamidel valmistatud kärgedel mett. Nad lisavad sülje abil nektarile fermente, mikroelemente, vitamiine ja orgaanilisi happeid oma maomahlast, et nektaris sisalduv saharoos saaks töödeldud ümber glükoosiks ja valmiks mesi, mis on mesilastele toiduks sobilik. Mee valmistamisel kannavad nad nektarit ühest kuuekandilisest kärjekannukesest teise. Selle juures nad tuulutavad nektarit, et mesi saaks vajaliku niiskusastme.
Kui üks kärjekannuke saab valmismett täis, siis kaanetatakse see kinni. Kaanetis suleb kannukese hermeetiliselt ning kaitseb seal sees olevat mett tolmu ja mikroorganismide eest. Kaane valmistavad mesilased vahast, taruvaigust ja õietolmust, mis süljega lahustatakse ja omavahel ühendatakse. Selleks, et mesi paremini säiliks ning oleks täiendavalt kaitstud bakterite ja viiruste eest, lisavad mesilased segule täiendavalt mitmeid bioaktiivseid aineid, mille hulgas on määratletud üle viie erineva antibiootikumi. Kuni mee lõpliku valmimiseni toimuvad suletud kannukeste sees biokeemilised protsessid.
Suletud kannukestega meeraamil asuvat kärge nimetatakse kärjemeeks. Meeraamilt valminud mee kättesaamiseks lõigatakse spetsiaalse noaga maha kõik kannukeste kaanetised ja mesi vurritatakse tsentrifugaaljõu abil kärjest välja. Maha lõigatud massi (kaanetised, kannukeste ülaosa seinad (vaha) ja natuke valminud mett (tavaliselt 50% massist)) nimetatakse kärjekaanetiseks.Kärjekaanetisel on väga palju farmakoloogilisi omadusi (vaata mesindussaaduste farmakoloogiliste ja ravivate toimete TABELIT).
See aitab põletiku vastu; toniseerib lihaseid; kõrvaldab kõõluste ja sidemete pinged; moodustab kaitsekihi limaskestadel jpm. Eriti efektiivselt toimib kärjekaanetis viiruste ja bakterite poolt tekitatud haiguste ravimisel ninakoopas, ülemistes hingamisteedes ning seedetraktis.
Kärjekaanetis osutab palju abi näiteks nohu, angiini, parodontoosi, haimoriidi (põskkoopapõletik), seedehäirete, gastriidi, maohaavandite ja artriidi ravimisel. Seejuures praktika on näidanud, et tervenemisprotsess on kiire ja tüsistustevaba ning haigused ei lähe üle kroonilisse vormi. Veelgi enam: ravikuuri lõppedes tekib organismis haiguse vastu immuniteet ning juba põetud haigused ei kipu enam lähiaastatel korduma.
Kärjekaanetise kasutamise viis:
Närida kolm korda päevas söögikordade vahel (ca 1-2 tundi peale sööki) ühe tee- või supilusikatäie kaupa. Närida ja imeda suus olevat tükki maksimaalselt kaua (vähemalt 2-5 minutit), et sülg võiks toimida (sarnaselt mesilaste omale) lahustavalt ja kärjekaanetises sisalduvaid (bioaktiivsed ained) aktiveerivalt, et juba suus saaksid käivituda vajalikud biokeemilised protsessid. Piisavalt kaua mäludes jääb lõpuks suhu vahatükk. Võtke tükike rukkileiba ning närige kiiresti koos vahatükiga, kuni kõik lahustub (vett mitte peale juua).
Närida kolm korda päevas söögikordade vahel (ca 1-2 tundi peale sööki) ühe tee- või supilusikatäie kaupa. Närida ja imeda suus olevat tükki maksimaalselt kaua (vähemalt 2-5 minutit), et sülg võiks toimida (sarnaselt mesilaste omale) lahustavalt ja kärjekaanetises sisalduvaid (bioaktiivsed ained) aktiveerivalt, et juba suus saaksid käivituda vajalikud biokeemilised protsessid. Piisavalt kaua mäludes jääb lõpuks suhu vahatükk. Võtke tükike rukkileiba ning närige kiiresti koos vahatükiga, kuni kõik lahustub (vett mitte peale juua).
Kärjekaanetist tuleb tarvitada järjest pideva kuurina 1-3 nädalat.Profülaktikaks piisab ühest teelusikatäiest kärjekaanist päevas. On tuvastatud, et külmetushaiguste, gripi ning adenoidide põletiku ennetamiseks piisab kahest kahenädalasest kuurist (kevadel ja sügisel) aastas. Üks supilusikatäis on vajalik tõsiste haiguste, näiteks maohaavandite puhul.
Kärjekaanetise kasutamine ravimise eesmärgil on mõnus, nii nagu kärjemee sööminegi. Kärjekaanetise manustamine on lihtne ja stressivaba ning – mis kõige olulisem – maitsev! Võib-olla meeldibki paljudele inimestele kärjemesi ning kärjekaanetis just seetõttu, et organism tunnetab nende vajadust?
Autor: Virgo Mihkelsoo